(R.Päts/A.Haava)

Minu peig on kalamees,
Kõige hoolsam küla sees;
Tal on vene uhiuus,
Uued noodad jõesuus.

:,: Ridi-raa, ridi-raa, ridi-ral-lal-lal-lal -laa. :,:

Minu peig on lahke mees,
Sest ta on ka laulumees;
Ikka kõlab mere pääl
Tema ilus lauluhääl.

:,: Ridi-raa, ridi-raa, ridi-ral-lal-lal-lal -laa. :,:

:,: Ridi-raa, ridi-raa, ridi-ral-lal-lal-lal -laa. :,:

:,: Ridi-raa, ridi-raa, ridi-ral-lal-lal-lal -laa. :,:

:,: Ridi-raa, ridi-raa, ridi-ral-lal-lal-lal -laa. :,:

Minu peig on kalamees,
Keegi terve küla sees
Veel ei tea midagi –
Pole teada vajagi.

:,: Ridi-raa, ridi-raa, ridi-ral-lal-lal-lal -laa. :,:

:,: Ridi-raa, ridi-raa, ridi-ral-lal-lal-lal -laa. :,:

:,: ridi-ral-lal-lal-lal -laa. :,:

(M.Alatalo/R.Linna)

Päikene paistab ja loodus lokkab
Kätte jõudnud …
Lõokene lõõrib ja õu kõik rõkkab
Kätte jõudnud suvi!

Oli karvamütsi aeg juba ammuilma otsas
Higi voolas ojana
Saapad olid väiksed ja kindad olid aukus
Püksisääred põlvini.

Sild vajus katki kui metsas tantsis jänku
Üle jõe enam ei saan’d
Kuskil hange all aga karuott veel tukkus
Ega teadnud midagi ta.

Päikene paistab ja loodus lokkab
Kätte jõudnud suvi!
Lõokene lõõrib ja õu kõik rõkkab
Kätte jõudnud suvi!

Mõnikord külmataat meil vingerpussi mängis
Ahju taha ajas kõik
Uksed pandi kinni ja olime kui vangis,
Koolitunnid ära jäid.

Mõni meist jäi grippi, ei aidanud siin miski
Nohu vaevas nädalaid
Meelest läksid talverõõmud nagu polekski neid olnud
Kuni tuli kevad, päästis meid.

Päikene paistab ja loodus lokkab
Kätte jõudnud suvi!
Lõokene lõõrib ja õu kõik rõkkab
Kätte jõudnud suvi!

Oli karvamütsi aeg juba ammuilma otsas
Higi voolas ojana
Saapad olid väiksed ja kindad olid aukus
Püksisääred põlvini.

Sild vajus katki kui metsas tantsis jänku
Üle jõe enam ei saan’d
Kuskil hange all aga karuott veel tukkus
Ega teadnud midagi ta.

Päikene paistab ja loodus lokkab
Kätte jõudnud suvi!
Lõokene lõõrib ja õu kõik rõkkab
Kätte jõudnud suvi!

Mõnikord külmataat meil vingerpussi mängis
Ahju taha ajas kõik
Uksed pandi kinni ja olime kui vangis,
Koolitunnid ära jäid.

Mõni meist jäi grippi, ei aidanud siin miski
Nohu vaevas nädalaid
Meelest läksid talverõõmud nagu polekski neid olnud
Kuni tuli kevad, päästis meid.

Päikene paistab ja loodus lokkab
Kätte jõudnud suvi!
Lõokene lõõrib ja õu kõik rõkkab
Kätte jõudnud suvi!

Päikene paistab ja loodus lokkab
Kätte jõudnud suvi!
Lõokene lõõrib ja õu kõik rõkkab
Kätte jõudnud suvi!
Kätte jõudnud suvi!
On kätte jõudnud suvi!

(E.W.Lindström, I.M.M. Sakari/K.Kikerpuu)

Nõnda kõrgeid kuuski kui on Urjalas
pole näinud ükski mets, ei laas.
Ja ka neiud seal on kõige kaunimad –
seda ütlema veel pean.

Hei -ja ja radiridi ralla,
laskem rõõmsalt laulukene valla,
:,:ei nüüd enam mahti, tarvis kähku vahti
keda kutsun endaga tantsima.:,:

Ja kui kätte on jõudnud lõpuks jaaniöö,
tule ümber rahvas tantsu lööb.
Tule paistel rõõmsalt särab neiu palg,
metsas õitseb sõnajalg

Hei -ja ja radiridi ralla,
laskem rõõmsalt laulukene valla,
:,:ei nüüd enam mahti, tarvis kähku vahti
keda kutsun endaga tantsima. :,:

Nõnda kõrgeid kuuski kui on Urjalas
pole näinud ükski mets, ei laas.
Ja ka neiud seal on kõige kaunimad –
seda ütlema veel pean.

:,:Hei -ja ja radiridi ralla,
laskem rõõmsalt laulukene valla,
ei nüüd enam mahti, tarvis kähku vahti
keda kutsun endaga tantsima.:,:

Ja kui kätte on jõudnud lõpuks jaaniöö,
tule ümber rahvas tantsu lööb.
Tule paistel rõõmsalt särab neiu palg,
metsas õitseb sõnajalg

:,:Hei -ja ja radiridi ralla,
laskem rõõmsalt laulukene valla,
ei nüüd enam mahti, tarvis kähku vahti
keda kutsun endaga tantsima.:,:

:,:ei nüüd enam mahti, tarvis kähku vahti
keda kutsun endaga tantsima.:,:

PARVEPOISID - VANAISA KELL

(W.H.Clay/V.Salumets) 

Mu vanaisa kell, lebas nukralt laua peal,
tollest päevast, kui merelt lahkus ta.
Ei sest hõbedasest kannist loobund vanaisa eal,
kui ta läbi rändas mereteed ja maad.
Ühel päeval kord siis sõnas, pojale ta nii-
ainult merele jääb kella süda truuks.
Peatus kell, kui, suri see vana mees,
kes ta sõbraks olnud pikal mereteel.

Polnud tahtmist tal tiksuda …
laual vaikides lebas ta …
peatus kell, kui, suri see vana mees,
kes ta sõbraks olnud pikal mereteel.

Kui mu isa sirgus suureks, endal leiba teenis tööst,
kauged meresõidud talle võõraks jäid.
Polnud mere jaoks ta loodud, maad kündis päeval, ööl,
nii see kell ta laste mänguasjaks sai.
Sest ka meist, tema lastest polnud meremehe verd,
ainult raamatutes olid kauged maad.
Peatus kell, kui, suri see vana mees,
kes ta sõbraks olnud pikal mereteel.

Aastad möödusid, lapsepõlvest mälestus nii hell,
taas ma mereranda kodu rajasin.
Äkki kord, ühel päeval hakkas tiksuma see kell,
mis nii palju aastaid laual lebas siin.
Jäi veel imestada vaid, kui ma uudist kuulda sain,
et sel päeval oli sündinud mul poeg.
Tiksus kell, et, oodata sõpra head,
kes ta mere teele kaasa kord viiks.
Oma uut noorust algas ta …
tahtis uut aega näidata …
tiksus kell, et,  oodata sõpra head,
kes ta mereteele kaasa kord viib.

Jäi veel imestada vaid, kui ma uudist kuulda sain,
et sel päeval oli sündinud mul poeg.
:,:Tiksus kell, et, oodata sõpra head,
kes ta mere teele kaasa kord viiks.:,:

Tiksus kell, et, oodata sõpra head,
kes ta mere teele kaasa kord viiks.

:,:kes ta mere teele kaasa kord viiks.:,:

PARVEPOISID - BESAME MUCHO

(V.de Rivera Consuelo/H.Karmo)

Suudle mind, suudle mind armsam
Hoian sind embuses tasa ja paitan su pead.
Suudle mind, suudle mind veelkord
Sest kardan, võib-olla homme sind enam ei näe

Tahan su huulilt nii hurmavailt juua
ma suudlusi nii palavaid
Näha su silmi nii säravaid
Mis mulle ütlevad „Sul“ kuulun vaid.

Kuula mind, kuula mind armsaim
Tasa, nii tasa vaid sulle nüüd kõlab mu hääl.
Teadma sa pead sel ööl mu armsaim,
Sest kardan võib-olla homme sind enam ei näe

Suudle mind, suudle mind armsam
Hoian sind embuses tasa ja paitan su pead.
Suudle mind, suudle mind veelkord
Sest kardan, võib-olla homme sind enam ei näe

Tahan su huulilt nii hurmavailt juua
ma suudlusi nii palavaid
Näha su silmi nii säravaid
Mis mulle ütlevad „Sul“ kuulun vaid.

Kuula mind, kuula mind armsaim
Tasa, nii tasa vaid sulle nüüd kõlab mu hääl.
Teadma sa pead sel ööl mu armsaim,
Sest kardan võib-olla homme sind enam ei näe
:,:Sest kardan võib-olla homme sind enam ei näe:,:

PARVEPOISID - HÜVASTI MARIA

(E.Dimitrov/V.Ojavere)

Vaata, Maria, jääb seltsiks sulle päikene
ja selgem taevas, kui see, mis ootab mind.
Siiski, Maria, ka siin võib tulla äikest veel
Ja sellepärast, ma palun, hoia end.

Kui ootad kirja, siis homseks jäta pisarad.
Kiri, Maria, võib kaua olla teel.
Kui ootad kirja, võib tulla see ka mulla alt,
kuid ära usu, et saatmata jäi see.

Kui me ei kohtu, jää terveks, Maria!
Meid lahku viia võib igavene öö.
Mis ka ei juhtuks, pea meeles, Maria,
All sinu südant me poja süda lööb.

Maailmas niigi palju on nutetud.
Näib, et on pisar kergem tulema.
Ma tean, Maria, kui armastust on petetud,
siis meie hinged ei kanna seda süüd.

Kui me ei kohtu, jää terveks, Maria!
Meid lahku viia võib igavene öö.
Mis ka ei juhtuks, pea meeles, Maria,
All sinu südant me poja süda lööb.

Kui ootad kirja, siis homseks jäta pisarad.
Kiri, Maria, võib kaua olla teel.
Kui ootad kirja, võib tulla see ka mulla alt,
kuid ära usu, et saatmata jäi see.

Vaata, Maria, jääb seltsiks sulle päikene
ja selgem taevas, kui see, mis ootab mind.
Siiski, Maria, ka siin võib tulla äikest veel
Ja sellepärast, ma palun, hoia end.

:,:Ja sellepärast, ma palun, hoia end.:,:

PARVEPOISID - JAMAIKA HÄLLILAUL

(A.Oit/H.Karmo)

Sa magad, chiquito, mu poeg,
ja piki randa kõnnib öö.
On meri vaid ärkvel,
ta kohiseb tasa
ja lainetus kaldale lööb.

Su isal on tilluke paat
ja valge puri selle peal,
kuid kahjuks merel on saaki nii vähe
ja paate on rohkesti selliseid seal.

Ei põlga ma torme, vaid võidelda tahan,
kui vahustel vetel kaob maa.
Kuid elus on torme, mis murravad maha
ja üksi neist jagu ei saa…

Sa magad, chiquito, mu poeg,
võib-olla unes õnne näed
ning kuigi muret toob hommik,
siis ometi kõikjal
ei koida ju päikseta päev.

Sa magad, chiquito, mu poeg,
ja piki randa kõnnib öö.
On meri vaid ärkvel, ta kohiseb tasa
ja lainetus kaldale lööb.

Seal lainete taga on saar,
ka seal on kõrged palmipuud.
Ja üle nende on samuti helendav taevas
ja kollase sõõrina kuu.

Jamaikal ja Kuubal on ühised tähed,
on sarnaselt sinavad veed.
Kuid ometi kõrvuti elus ei lähe
neil kaluri rajad ja teed.

Sa magad, chiquito, mu poeg,
sind ootab tavaline päev.
Et aga homme võib tänasest ilusam olla,
chiquito, sa seda kord näed,

:,:Jamaikal ja Kuubal on ühised tähed,
on sarnaselt sinavad veed.
Kuid ometi kõrvuti elus ei lähe
neil kaluri rajad ja teed.:,:

Sa magad, chiquito, mu poeg,
sind ootab tavaline päev.
Et aga homme võib tänasest ilusam olla,
chiquito, sa seda kord näed,

chiquito, sa seda kord näed,
seda kord sa, chiquito, näed.

PARVEPOISID - KONNA KOSJAD

(R.Foley, R. L  Flick, M.Kirkland, J.Paine/H.Karmo)

:,: Konn astus usinasti mööda teed, ja-jaa, ja-jaa, :,:
konn astus usinasti mööda teed
oli alanud ball paksu metsa sees,
ja-jaa, ja-jaa, ja-jaa.

:,: Nägi konn : on üsna tore ball, ohoo, ohoo, :,:
nägi konn : on üsna tore ball,
sest hiireneiu meeldis tal,
ohoo, ohoo, ohoo.

:,: Nüüd tantsima hiirt tema kutsus ka, ahaa, ahaa, :,:
ja kui tiiru kolmandat tegi ta,
siis teatas hiirele: Mu naiseks saad,
ahaa, ahaa, ahaa.

:,: Sõnas hiir : Ei meeldi mul see jutt,
ei-ei, ei-ei, :,:
sõnas hiir: Ei meeldi mul see jutt,
sest mul on peigmeheks ammu mutt,
ja-ja, ja-ja, ja-ja

:,: Siis lahkus konn ja ütles solvunult:
Head teed, good-bye, :,:
lahkus konn solvunult, öeldes vaid :
On ilmas teisigi jahimaid,
:,: adieu, good-bye, head teed! :,:

adieu, good-bye, head teed!

PARVEPOISID - TIIGRIKUTSU

(J.Steinfeldt)

Mul juba sünnist saati tiigri süda sees.
Mul kõik on õed ja vennad, kes seal metsa sees.
Mul ema ööbik, isa lõvinahas käib.
Mul terve mets vaid ainult sugulasi täis.
Ise olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi.

Kord ema laulis mulle väga kurba viit.
Ja isa õpetlikud sõnad lausus siis:
“Sul ainsaks vaenlaseks on loodud inime”.
Kuid ma ei suutnud uskuda neid sõnu siis!
Sest et olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi.

Ja kord siis seisiski mu vastas jahimees.
Tal julgelt otsa vaatasin, ei jooksnud eest.
Sest et olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi.

Mul haavad paranend, mul tiigri süda sees.
Mul kõik on õed ja vennad, kes seal metsa sees.
Mul terves metsas ainult sugulased need,
mul ainsaks vaenlaseks on loodud inime.
Sest et olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi.

:,:Sest et olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi.:,:
:,:Sest et olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi. :,:

PARVEPOISID - KELL LÕI SEINAL

(A.Oit/K.Kass)

:,:Kell lõi seinal kill-killa-kolla, :,:
kell lõi seinal, kill-killa-kolla lõi ja seisma jäi.
:,: Arvatagi, et asi minu kurvaks tegi,
sest millepärast seinal on üks kell ja see ei käi. :,:

:,:Kell ei löönud kill-killa-kolla, :,:
kell ei löönud nii kaua, kuni närvid seest mul sõi.
:,: Koputasin ja kella mina raputasin,
kah nõnda kaua aega, et see kell mind viimaks lõi. :,:

:,:Kukkus kägu kuk-kuku-kuku:,:
kukkus kägu mul kase otsast kokku korda viis.
:,:Arvatagi, et asi minu kurvaks tegi,
et nõnda vähe aastaid mulle kägu kukkus siis. :,:

:,: Vait jäi kägu, kuk-kuku-kuku:,:
vait jäi kägu ma tahtsin et ta kukuks veidi veel.
:,: Koputasin ja kaske veidi raputasin
ja kägu mulle pähe kukkus vaiksel metsateel. :,:

ja kägu mulle pähe kukkus vaiksel metsateel.