VANAISA KELL

MÄNGI ja KUULA

PARVEPOISID - VANAISA KELL
(W.H.Clay/V.Salumets) 

Mu vanaisa kell, lebas nukralt laua peal,
tollest päevast, kui merelt lahkus ta.
Ei sest hõbedasest kannist loobund vanaisa eal,
kui ta läbi rändas mereteed ja maad.
Ühel päeval kord siis sõnas, pojale ta nii-
ainult merele jääb kella süda truuks.
Peatus kell, kui, suri see vana mees,
kes ta sõbraks olnud pikal mereteel.

Polnud tahtmist tal tiksuda …
laual vaikides lebas ta …
peatus kell, kui, suri see vana mees,
kes ta sõbraks olnud pikal mereteel.

Kui mu isa sirgus suureks, endal leiba teenis tööst,
kauged meresõidud talle võõraks jäid.
Polnud mere jaoks ta loodud, maad kündis päeval, ööl,
nii see kell ta laste mänguasjaks sai.
Sest ka meist, tema lastest polnud meremehe verd,
ainult raamatutes olid kauged maad.
Peatus kell, kui, suri see vana mees,
kes ta sõbraks olnud pikal mereteel.

Aastad möödusid, lapsepõlvest mälestus nii hell,
taas ma mereranda kodu rajasin.
Äkki kord, ühel päeval hakkas tiksuma see kell,
mis nii palju aastaid laual lebas siin.
Jäi veel imestada vaid, kui ma uudist kuulda sain,
et sel päeval oli sündinud mul poeg.
Tiksus kell, et, oodata sõpra head,
kes ta mere teele kaasa kord viiks.
Oma uut noorust algas ta …
tahtis uut aega näidata …
tiksus kell, et,  oodata sõpra head,
kes ta mereteele kaasa kord viib.

Jäi veel imestada vaid, kui ma uudist kuulda sain,
et sel päeval oli sündinud mul poeg.
:,:Tiksus kell, et, oodata sõpra head,
kes ta mere teele kaasa kord viiks.:,:

Tiksus kell, et, oodata sõpra head,
kes ta mere teele kaasa kord viiks.

:,:kes ta mere teele kaasa kord viiks.:,: